Ilkka Pitkänen (s. 1949) äratas tõsisemat tähelepanu 1977. aasta novellivõistlusel novellikoguga «Pasi ja Lennu». Enne seda on ta avaldanud jutte-luuletusi, võitnud luulevõistluse ja saanud preemiaid. Enamasti kasutab Pitkänen oma juttudes ainet, mida ta hästi tunneb. Ka tema peategelane pärineb sageli kirjaniku enese lähikonnast või lapsepõlvest: murdeea muutumisi põdev nooruk, iseenese hooleks jäetud äärelinnalaps, ülemuse delikaatset käsku täitev sõdur. Tihti tabab kirjanik oma tegelase elu käänukohas: suvelõppu pühitsevad poisid kogevad täiskasvanute jõhkrat maailma või tunneb väikeametnik, «et kõik libiseb käest ja millelgi ei ole enam mõtet». Kirjanik valutab südant tüüpkorteri ja teleri maailma murenevate inimsuhete pärast ja valikujulgus on see, mida ta oma tegelastelt ootaks.
Raamatus on 2 juttu. Esimene räägib ühest poisist ja tema kassist, teine aga kahest tavalisest perekonnast. Lood on soomlaslikult rahulikus tempos, kuid panevad siiski kaasa mõtlema. Loetu võib kokku võtta lausega: "Elu on ilus, aga valus." Mulle meeldis.